Euroopas oli lapiteki õitseaeg 18.saj algusest 19.saj. lõpuni. Esikohal olid Inglismaa ja Iirimaa. Kui õmblusmasin oli veel leiutamata või nii kallis, et igaüks seda osta ei saanud, õmmeldi lapid käsitsi kokku. Kui leiutati ketrus- ja kudumismasinad, langesid kangaste hinnad. 19.saj hakkas alamrahvas poeriiet kasutama ja sellest kodus õmblema. Kokkuhoidlikud naised leidsid järelejäänud tükkidele kohe kasutuse. Alguses ühendati tükid lihtsalt omavahel. Hiljem sai valitsevaks kolm põhitehnikat - mosaiik, palkmaja ja aplikatsioon. Kõige vanem neist on mosaiik. Lapid lõigati kuusnurkadeks, rombideks või ruutudeks ja õmmeldi omavahel kokku. Palkmaja tehnika on üle maailma tuntud - ka Eestis. Aplikatsiooni õitseaeg oli Iirimaal 19.saj. lõpul. Väljarännanud sugulased saatsid Ameerikast suuremustrilisi kangaid, millest lilled, linnud ja liblikad välja lõigati ja siis riidele õmmeldi. 19. sajandil oli lapitöö Euroopas igal pool tuntud. Lapiteki õmblemist õpetati tüdrukutele koolis ja see kuulus iga naise tööoskuste hulka. Üliharva tehti lapitekke müügiks, enamasti ikka ainult oma perele.

Eestis hakati lapitekke valmistama 19.saj lõpul. Eeskujuks olid mõisaprouade valmistatud tekid. Kõige laiemalt levis lapitekkide tegemine Hiiumaal. Kärdlas asunud Kalevivabrikus jäi üle palju riideribasid, mida kasutatigi lapitekkide valmistamiseks. Mujal Eestis oli lapitekkide tegemine vähem levinud. Enamkasutatavaks mustriks oli palkmaja muster. Pildil Juulia Kaasiku (Ridala vald, Puise küla) Saja-aastane tekk

Ameerikas said tüüpilisteks geomeetrilised mustrid. Sisserännanud tõid kaasa oma Euroopa kodukoha motiive, Aafrikast pärit orjad kandsid edasi oma rahvakunsti. Mustrid levisid ka rändkaupmeeste kaudu, mis kujunesid nii-öelda plokkidena. Väikestest tükkidest õmmeldi kokku kindlas suuruses ruudud ja need ühendati lõpuks omavahel. See kõik käis käsitsi. Iga muster sai endale nime ja nendes nimedes on kogu tollase Ameerika elu. Kõige levinum muster on log cabin  e. palkmaja, suurte ühiste ettevõtmiste ja talgute kajastused on tekimustrites Küüni ehitamine, Vallamaja trepid, Väike koolimaja jt. Tekk mustriga Karukäpp või Indiaanlase rada oli parim talisman.

Möödunud sajandi viimasel veerandil läksid moodi "hullud tekid" e grazy quilting. Neis kasutati kõikvõimalikke riidesorte. Tegijad katsid teki pinna tihti omaenda mineviku tükikestega. Siin võis kõrvuti olla isa vestitasku ja ema pruudiloori tükk. Sajandivanune lapitöö traditsioon Inglismaal elas-oli kodudes tänapäevani. Kõige rohkem tehakse seal kuusnurkade mosaiiki e Vanaema lilleaeda.
Neid traditsioonilisi tepitud vaipade mustreid on meistrid põlvest põlve edasi andnud ja need kajastavad lapitööde kavandamise peamisi põhimõtteid. Neid traditsioone määranud tehnikatest - lapiplokid, aplikatsioonid ja teppimine - on välja kasvanud teisigi.

Traditsioonilistele tehnikatele ja vaipadele on tänapäeval kõrvale tekkinud moodsad lapivaibad ja uued väljendusviisid. Paljud kunstnikud valivad nüüd peamiseks väljendusvahendiks kangaste kombineerimise ja meisterliku ühendamise. Vaipu ei peeta enam üksnes tarbeasjaks ja paljud vaibakunstnukud töötavad ainult näituste ja ruumikujunduse tarbeks. Tänapäeval loetakse lapivaipa käsitööl põhinevaks tarbekunstiks ning sama palju tähelepanu ja arvustust väärivaks kui teised kunstliigid.

Kasutatud kirjandus:
1. Toim, M. Lapitehnika - Tallinn 1993
2. Guerrier, K. Lapitöö ja teppimistehnikate entsüklopeedia - Sinisukk 2002
3. Pars,E. Kümme aastat eesti lapitööd - Tallinn 2002